Eksaminandi teine tulemine

Astun korrusele ja juba näen tõsiste nägudega tudengeid istumas ja ootamas oma järjekorda. Küsin esimeselt neiult kas ta on minemas sama õppejõu juurde kuhu minagi ning vastus on jaatav. Selge, peale teda on minu kord. Kell on juba tiksunud paar minutit üle minu kokkulepitud suulise eksami aja, aga eks see on alati suuliste eksamitega nii, et midagi nihkub. Ootan veel natuke ja kabinetist väljub üks neiu. Tundub, et tee on vaba, kuid heledajuukseline neid minu kõrval ei liiguta. Kuna kabinetis töötab koos mitu erinevat õppejõudu ei saa kindel olla, kelle juurest ta tuldi.

Ootame edasi.

Kell on juba pool tundi ja kopikaid möödas minu eksamiajast ja järsult ning otsusekindlalt astub heletukk ukse juurde ning pistab pea sisse. Saab seest positiivse vastuse, krabab oma asjad ja astub sisse. “Mis! Kas me niisama siin 15 minutit ootasime tühja preagu?”. Tore lugu küll.

Kell on mõned minutid üle kahe.

Olgu, elame üle, nüüd ma siis tean, et kui see neid välja tuleb saan sisse süstida ja kogu oma tarkuse välja laduda. Minutid tiksuvad kabinetist kostub vestlust ja teised tudengid ja õppejõud siiberdavad mööda koridori edasi tagasi, mis aga ei muutu olen mina, istun samas kohas ja vahin sama ust.

Vahepeal saan kõne, milles lepin kokku kokkusaamise kella viieks, selleks ajaks ikka olen siin joone alla tõmmanud.

Juba ongi möödas tunnike ja on tunne, et kohe avaneb uks ja vabaneb saal, et kuulata, mis mul öelda on. Nagu ikka kõige põnevamal hetkel tekib ka nüüd vajadus tualettruumi minna. Nobedal sammul sai see toiming tehtud ja tagasi kabineti ukse taha ootesse. Möödub veel aega ja heledajuukseline neiu on sees juba pea poolteist tundi jutte vestnud.

Pähe lööb mõte, et järsku ta astus välja sel hetkel kui ma keha kergendamas olin. Kahtlus uuristab mu hinge ja löön julgelt käe kabineti ukselingile ja kiikan sisse. Neiu on ikka veel sees ja juba küllaltki tülpinud näoga.

Olgu ootame edasi.

Kui kella neljast lahutas vaid 20 minutit tuli neiu lõpuks oma eksami sooritamiselt tagasi. Lõin numbrid kokku ja mõtlesin, et sellise tempoga ma küll mitte kuhugi kella viieks ei jõua.

Astusin kabinetti lõin lahti oma ustava süleka ja asusin julgelt ette kandma oma projekti ja kõikki selle detaile. Õppejõud küsis paar täpsustavat küsimust, kuid kõik oli korras ja liikusime edasi eksamiküsimuste kallale. Sain vastamisek kolm küsimust, millele kõigile oskasin natuke õpitu järgi ja natuke loogilise tuletamise teel vastata ning lõpptulemuseks kirja kaks viite. Kell oli veerand viis kui ma juba sammusin koolimajast välja.

“Big Bang” veerand viis hommikul

Tõusin püsti ja sirutasin korralikult. Selg oli viimase 9 tunniga selgroolülid ilusti kokku surunud ja kange nagu pensionäril, kes peale liigset pingikulutamist end enam käima ei saa. 63 lehekülge, 6250 sõna, peaaegu 48000 tähemärki, 37 erinevat Rational Rose-i diagrammi ning kaks päeva korralikku insenerile kohast fokusseerimist ning lõpuks on alistatud Infosüsteemide strateegilise planeerimise projekt.

Projekt mida alustasin endale omase “Jalaga-üks-maha-ühe-raundiga-koju” strateegiaga. Strateegia, mis siis eeldab, et tõeliselt keskendudes ja välismaailmast välja lülitudes suudan projekti valmis vorpida või materjali rahuldaval määral omandada ühe päeva jooksul. Seekord see taktika mind siiski eduga ei tervitanud ja esimene pahvatus, kui kuum aur leili saanud keriselt, tervitas mind juba projekti tegemise esimeses tunnis. Nagu ikka tekkis kohe plokaadi tunne, sest töö, mis ees ootas tuli oli hirmuäratavalt mahukas ja väga detailne. Andsin siis ikkagi järelandmatuld hagu alla ja treisin nii, mis suutsin, kuid ühe päevaga ma oma eesmärki ei saavutanud.

Minnes järgmisel päeval õppejõu jutule olin küllaltki pessimistlik oma projekti suhtes ja ei oodanud suurt midagi, kuid õppejõu tagasiside üllatas mind ja kaotas rasked mõtted asendades need lennukatega. Õppejõu kommentaar oli midagi säärast, et kõik mis tehtud on, on väga hea ja siin on ju ainult vaja natuke veel nokitseda ja täpsustada ning ongi kogu kompott olemas. Selle edasilükke toel süstisingi eile sellesse projekti uue minekuga ja ainult olematu 9 tunnise ajugümnastika ja näpunobeduse tulemusena võisingi juba veerand viis  varahommikul preemiaks vaadata ühe oma lemmiksarja “Big Bang Theory” osatäitjate ja produtsentide meeleolukat pressikonveretsi Comic-Con-l.

Kõigile, kes veel peavad Rational Rose’i ja muude sarnaste UML tööriistadega sinasõprust tegema ainult jõudu ja jaksu ja pange ikka endale präänik preemiaks valmis, kui suure tööga olete hakkama saanud, sest te olete selle kindlasti ära teeninud.