Viis tundi Aegnat

Pärast mõningast vaidlust ja planeerimist olin ikkagi nõus võtma ette reisi Aegnale. Skeptik nagu ma olen ja kahtlen alati kõiges, mis mulle tundmatu. Aegnale saab sõita laevukesega “Juku”, mis väljub Linnahalli kõrvalt Kalaturu juurest. Reisi hind iseenesest oli väga mõistlik. Edasi-tagasi komplekt krabab rahakoti raudade vahelt kõigest natukene üle 6 Euro. Laupäeva lõunasele laevale väga suurt tungi ei olnud ja seadsime end laeva etteotsa istmetele sisse. Nii väikese laevukese kohta üllatuslikult oli olemas ka reisijate salong, kus oli oma 4 lauda ja ka üks teler.

Reis algas ja päike säras taevas, mis pani unustama, et kõigest tund aega varem oli duši kombel taevast vett kallanud. Mõnus meretuul ja vahutav meri tekitas väga rahuliku ja vaba tunde.

Sõit oli vaikne ja mõnus täpselt selle hetkeni kuni jõudsime ranniku alast välja. Seejärel hakkas julgem meri laeva kõigutama ja mul tuli meelde, et seda sorti disko on selline, mis mulle üldse ei sobi. Läksid mööda vaid mõned üksikud minutid, kui ma pidin oma veetleva kaaslase kirgliku jutulõnga peatama iga neiu unistuste lausega “Ära rohkem räägi, mul hakkas jube paha”. Nii ma siis loksusingi edasised reisi 45 minutit pea jalgevahel Aegna poole.

Kohale jõudes oli väga hea tunne jälle kahe jalaga maa peal olla. Kohapeal võtsid vastu väga sõbralikud inimesed, kes pakkusid igal sammul saare kaarti, et oleks hea sellel maajupil ringi vaadata. Juba esimeste sammudega mööda üksikut metsateed hakkas tekkima tunne, et see kannatus oli seda väärt.
Kohisev inimhäältest prii metsasahin muutis olemise kuidagi eriti rahulikuks. Plussina avastasime, et jalgaraja äär on pungil mustikatest, mille kallal maiustamisele me kätt ette ei pannud.

Edasi jalutasime mere äärde ja viskasime esimese liivalaigu peale pikali. Silmapiiril polnud maa peal ühtegi inimest ja tunne oli nagu viibiks kahekesi üksikul saarel. Taamal merel oli näha purjelaudureid ja lohesurfareid. Tegime oma “privaatrannal” pikniku ja nautisime päikest, tuulevaikust ja üldse vaikust.

Peale sööki jalutasime veel tiiru ümber saare. Loomulikult külastasime saarel asuvat kivilabürinti ja uudistasime sõjaaegseid ehitisi. Kui mere ääres ja rannas oli vägagi rahulik, siis sukeldudes sügavamale maismaale oli sääskede arv kui kahekordistunud. Ründasid kambakesi ja agressiivselt. Tundus, et sel saarel on populaarsem põhjakalda telkimisala, kus oli telke üles seatud pea, et kümmekond.

Üldiselt oli saarele tiiru peale tegemine lihtne, kaart oli küllatki hea ja vahemaa väike. Tegime tiiru peale ja jõudsimegi tagasi sadama manu, et mandrile naasta.

Tagasireis oli aga hoopis teist masti. Kaldal olles ja merd vaadates võis natukene märgata, et laine on hakanud astuma julgemat sammu ja sõit võib toimuda teistsuguse taktikepi all. Laev täitus seekord kiirelt ja reisijaid oli rohkem kui lõunal. Nende seas ka üdini lõbus peoseltskond. Seltskonnas nagu ikka oli üks natukene liiga julgelt pudelipõhja otsinguid sooritanud härrasmees, rõõmsad neiud ning teised julgete ütlemistega härrad. Juba sadamakai ääres võeti üles jutt põhja minemisest ja kaladega ujumisest. Sõidu alguses pakkus üks vanem härra, kes teiste jutu järgi oli endine kõva kapten, välja, et võiks seda igavat reisi huvitavamaks muuta laeva õõtsutades, kuid peale kahte suurt veelaviini laeva kõikumisest, mis väljas olnud inimesed korralikult läbi kastis, mõtles ta ümber. Järgnesid jutud sellest, kuidas tuleb ikka Neptunile lonksu anda, et see meid järgmisesse sadamasse lubaks. Laine, nagu juba rannaski tundus, oli seekord tõesti teist masti. Meie alguses valitud koht laeva ninas tuli kiirelt vahetada sisemise koha vastu, sest vett lendas sisse iga külje pealt ja mõne minutiga oli kogu keha üle kastetud. Sellise mere puhul oli muidugi peaaegu kohe kohal ka minu näost valgenemine ja paha enesetunne. Jällegi kasutasin juba töötavat nippi ning proovisin kuidagimoodi vähe liikudes asja üle elada. Olukorrale ei andnud armu grammigi muidugi lõbus peoseltskond, kelle seast kõige jutukam härra võttis koha sisse meie kõrval lauas. Istus maha ja jätkas oma reibast juttu põhja minemisest ning sellest, kuidas põhja minnes vajub laev mutta ja meie siin sees jääme vaakumisse ja välja ei saa. Muidugi tuli jutukäigus ka küsimus, miks mina niiviisi kössitan, et kas on halb olla. Ja loomulikult tuli selle järel kohe tasuta nõuanne ikka rummi kulistada enne kui laevaga sõitma minna, see pidavat töötama alati veatult.

Aegna mulle väga meeldis, suurepärane koht veeta üks rahulik päev looduse keskel. Kõikjal on vaikus, mida täiendab veel vaiksem merekohin. Imelikul kombel on seal väga vähe turistidele suunatud asutusi. Võibolla on see saarerahva tagasihoidlikkus või siis lihtsalt ei ole õige inimene taibanud selle koha potentsiaali.

Mina tahaksin kindlasti sellele väikesaarele tagasi minna, ainult kuidagi mugavamalt, kui tunniajane laevaga merel loksumine. Kui selle välja mõtlen, siis olen kindlasti varsti jälle kohal.