Kuidas sa tead, et sinu ettekannet tõeliselt kuulati?

Kuidas sa tead, et sinu ettekannet tõeliselt kuulati? Sind pole ühelgi pildil.

Paljud veel ei teagi, kuid eelmisel kolmapäeval tegin ma operatsiooni “Kaks ettekannet, üks päev”. Ettekanneteks oli ühe minu aine nimega “Ettekannete koostamine ja pidamine” finaalettekanne ja siis minu debüütettekanne HTML5 jõulu meetup-l. Et väljakutse oleks veel suurem olid mõlemad ettekanded inglise keeles.

Esimene ettekanne läks oodatult hästi, õppejõud ei olnud soojade sõnadega kitsi ja nimetas mind naturaaliks. Kuigi kerge värin mind ka selle ettekande pidamise juures maha ei jätnud, suutsin siiski pakkuda vaatamiseks rahuliku, enesekindla paketi.

Teine etteaste oli õhtul Garage48Hub-s, kus korraldati järjekordne html5 meetup. Kui mulle, ettekande tegemist pakuti valisin erinevalt tavalisest negatiivsest hoiakust, seekord pigem neutraalse tooni. Mõtlesin nädalakese ja siis otsustasin programmeerijale klassikaliselt, et teen ära “How hard can it be?”.

html5.ee galerii

Kuna Powerpoint pole mulle kunagi meeldinud ja olen teda kasutanud ainult seetõttu, et temaga toimetamine on nobe ja kiirelt saab kokku vorpida rahuldava tulemuse, siis seekord võtsin kindla eesmärgi seda vältida. Korra juba varem, kui puutusin kokku Prezi teenusega, otsisin kas keegi on juba midagi sarnast korda saatnud ka HTML5-te kasutades. Selle lahenduse nimi on impress.js ja see on tõeliselt äge. Ainuke kurv asja juures on, et seda on keeruline kasutada inimestel kellel pole kokkupuudet programmeerimisega, sest see väga selgelt nõuab lähtekoodis möllamist. HTML5 meetupi jaoks oli tegemist, aga suurepärase lahendusega ja hea võimalusega sellega lähemat sinasõprust soovitada. Võin juba etteruttavalt öelda, et tulemus oli vägagi nauditav ja kena.

Ideid, mida võiks teistega jagada oli mul kogunenud juba mõnda aega ja see oli minu võimalus neid teistele häkkeritele esitleda. Kui ma hakkasin meenutama ettekandeid, mida ma olen kuulanud ja mis on mulle meeldinud ja hästi meelde jäänud, siis üks kindel osa, mis nendes sisaldus oli huumor. Selles noodis kavatsesin ka enda presentatsiooni ülesehitada. Minu arvates peab ettekanne olema nagu lugu, sellel on selge sissejuhatus, mis viib kuulajaskonna õigesse mõtteviisi ja siis järgneb loogilises järjekorras ettekande sisu ning jutulõnga kokkuvõte. Võib-olla on see minu eripära, aga liiga palju koodi ja infot, mis sunnib pikalt keskenduma, väsitab. Mingil hetkel kaob ka võime edasi jälgida. Siin tulebki appi huumor. Peale igat tehnilisemat ja kaasamõtlemist nõudvat osa peaks olema nii ettekandjal, kui ka publikul hetk aega lõdvestuda ja võibolla natukene ka oma suunurki ülespoole visata. See muudab õhkkonna oluliselt vabamaks ja publiku järgmiseks infoks vastuvõtlikumaks.

Ettkande enda juude. Nagu tegijatel ikka ei töödanud mul Ubuntu korralikult just GarageHUB-i projektoriga ning viskas täisekraan vaate ainult sülearvuti ekraanile. Ma pidin läbi viima kiirmanöövreid, et manuaalselt veebilehtiseja maksimaalselst suureks venitada. Kui see oli korras võisin häält puhtamaks köhida ja hoo üles võtta. Alustasin kerge elulise võrdlusega inimestest ja nende emotsioonidest oodates. Samal ajal jooksis slaidil loader, mis tegelikult mitte kui midagi ei laadinud, vaid justnimelt lasi publikul oodata ja mõelda, mis värk selle laadimisega on. Peale seda esimene slaid ja publikust tulnud naer andis tunnistust, et auditoorium on minuga ühel lainel. See hetk võttis kõik pinged maha ja edasi oli kõik nagu sujuv kelgusõit.

html5.ee galerii

Kuidas mul kokkuvõttes siis läks? Ma julgen arvata, et hästi. Publik naeris õigetel kohtadel ja manas esile tõsised näod, kui silme ees jooksis kood. Minule üllatuseks sain isegi keset juttu aplausi osaliseks, kui näitasin, et teatud manöövritega saame muuta koodi 61 korda kiiremaks. Ettekande lõpus olid omal kohal ka asjalikud küsimused, mis osutasid stsenaariumitele, mille peale ma otseselt mõelnud ei olnud. Igatahes oli see meeldiv kogemus ja tagasiside peale ettekannet oli positiivne, nii et paistab, et kunagi võib mul veel olla asja sinna auditooriumi ette.

Mis puutub pildile mitte jäämisesse, siis päris nii dramaatiline see olukord ei olnud, lihtsalt ürituse kõige suurema objektiiviga mees, kes kõige nobedamalt uploadi teostas, ei võtnud mind kaadrisse, teised leidsid aega küll jäädvustada.

Kes kohal ei käinud, siis ettekande slaidid saab üle vaadata aadressil http://indrekv.github.com

“Big Bang” veerand viis hommikul

Tõusin püsti ja sirutasin korralikult. Selg oli viimase 9 tunniga selgroolülid ilusti kokku surunud ja kange nagu pensionäril, kes peale liigset pingikulutamist end enam käima ei saa. 63 lehekülge, 6250 sõna, peaaegu 48000 tähemärki, 37 erinevat Rational Rose-i diagrammi ning kaks päeva korralikku insenerile kohast fokusseerimist ning lõpuks on alistatud Infosüsteemide strateegilise planeerimise projekt.

Projekt mida alustasin endale omase “Jalaga-üks-maha-ühe-raundiga-koju” strateegiaga. Strateegia, mis siis eeldab, et tõeliselt keskendudes ja välismaailmast välja lülitudes suudan projekti valmis vorpida või materjali rahuldaval määral omandada ühe päeva jooksul. Seekord see taktika mind siiski eduga ei tervitanud ja esimene pahvatus, kui kuum aur leili saanud keriselt, tervitas mind juba projekti tegemise esimeses tunnis. Nagu ikka tekkis kohe plokaadi tunne, sest töö, mis ees ootas tuli oli hirmuäratavalt mahukas ja väga detailne. Andsin siis ikkagi järelandmatuld hagu alla ja treisin nii, mis suutsin, kuid ühe päevaga ma oma eesmärki ei saavutanud.

Minnes järgmisel päeval õppejõu jutule olin küllaltki pessimistlik oma projekti suhtes ja ei oodanud suurt midagi, kuid õppejõu tagasiside üllatas mind ja kaotas rasked mõtted asendades need lennukatega. Õppejõu kommentaar oli midagi säärast, et kõik mis tehtud on, on väga hea ja siin on ju ainult vaja natuke veel nokitseda ja täpsustada ning ongi kogu kompott olemas. Selle edasilükke toel süstisingi eile sellesse projekti uue minekuga ja ainult olematu 9 tunnise ajugümnastika ja näpunobeduse tulemusena võisingi juba veerand viis  varahommikul preemiaks vaadata ühe oma lemmiksarja “Big Bang Theory” osatäitjate ja produtsentide meeleolukat pressikonveretsi Comic-Con-l.

Kõigile, kes veel peavad Rational Rose’i ja muude sarnaste UML tööriistadega sinasõprust tegema ainult jõudu ja jaksu ja pange ikka endale präänik preemiaks valmis, kui suure tööga olete hakkama saanud, sest te olete selle kindlasti ära teeninud.

Mis juhtub kui kuulmise asemel kuulatakse

Nagu minu sõnakas sõber on kord öelnud “Indrekul on väga palju lennukaid ideid ja mõtteplahvatusi, aga kui sa tahad, et ta asja lõpuni viiks on tihti nii, et teda tuleb mitu korda tagant tõugata”. Olen isegi täheldanud, et minu mõttelend on tõesti küllaltki nobe ja tihti unustan ma vaid mõned minutid hiljem oma eelmise idee, sest olen juba järgmise juurde edasi jõudnud. Selles valguses oleks olemas veel kiire teostus oleksin ma ideaalne Start-up-i mees. Põmm! idee, Pau! teostus, Deploy ja Profit!.

Küll aga on sellel mõtete kiirvahetusel ka omad tagasilöögid. Tihtilugu on nii, et ka väga head ideed ja plaanid ununevad liialt kiiresti. Siin aga tulevadki mängu need sõbrad, kes minu maailmavallutusplaane nii kiirelt arhiivi ei kirjuta. Selleaastane sünnipäev tuletas seda mulle tervelt kaks korda meelde.

Esimene ja sünnipäevale suurepärase avaakordi andnud kink oli öölokaalide kuningas diskokuul isiklikult. Mäletasin küll, et olin mingil ajahetkel mõtisklenud teemal, et selline lustigeneraator võiks ju tuba ehtida, aga sammud selle teostamiseks olid ununenud. Mõnel rajumal üritusel oleks hea see tiirlema panna ja diskofiiling majja tuua. Nagu arvata on olis see lennukas idee vajunud kuskile unustuse hõlma ning seda suurem oli üllatus, kui kellelgi see kõrva taha oli pandud ja nüüd minu idee minu eest realiseeritud.

Teine minu idee teostus on see, mille ajel ma mõtlesingi, selle jutujupi kirja panna. Nagu stiilsetel meestel ikka kombeks maandus see kingitus väga glamuurselt kahenädalse hilinemisega. Härrasmees, keda mul on au nimetada oma parimaks sõbraks nimelt oli näinud küllaltki palju vaeva, et see objekt ülemere kohale organiseerida. Järgjekordne minu kunagi jutu sekka visatud idee oli, et väga lahe oleks kui mul oleks kodus karastusjookide aparaat, kust saaks iga kell võtta mõnd mõnusat keelekastet. Kuna arvata on, et see limonaadide külmkapp pole mitte lihtsa leivaraha hinnasildiga, viis minu sõber mind lihtsalt sammukese oma ideele lähedale. Tundes mind oli sõber kursis, et istun küllaltki palju rüperaali taga ja siit ka idee teostus – väike USB jõul toimiv külmik. Karbi peal oli küll kena pilt ühest purgist mis justkui viitaks õllepurgile, aga mina võtsin tänaste õhtuste tegemiste kõrvale väikese valgukokteili, mis praegu siis külmikus jahutuses on.

Selle jutu lõpetuseks on tõdeda ainult seda, et kahju on kui ise end ei kuula, aga seda parem on avastada, et sinu ümber olevad inimesed ei ole lihtsalt sarikaasanoogutajad vaid mõtlevad kaasa ja jätavad meelde.

Raske koorem

Jalutan peale järjekordset pikka päeva kodu poole. Viskan silmad kaugemale ette ja näen, et selle tänava tavaliiklusega võrreldes on tänane seis kuidagi tihe. Kõik liiguvad nobedal sammul kuhugile. Siis aga silman, et üks härrasmees, mitte ei anna jalgadele valu vaid on hoopis rahulikumat nooti jälgimas. Käe otsas on mehel ristküliku kujuline kast. Paistab, et see kast on see, mis võtab talt võimaluse teistega sammu pidada ja sihtkohta nobedalt maanduda.

Jalutan edasi ja iga sammupaariga aina lähenen kasti vedavale mehele. Esmapilgul paistab nagu tegu oleks järsku pokkerižetoonide kohvriga ja eriti suure sellisega, ju on siis kõva kaardihai. Lähemal uuesti uurides saab selgeks, et pokkerikastiga tegu ei ole, kast on papist ja sisaldab hoopis midagi muud. Võibolla ostis härra omale uue moodsa Printer-Skänner-Koopia masina ja koju jõudes hakkab tinti pritsima nagu skandaale Eesti poliitikas. Tänav on küllaltki hämar ja kindlalt ei saa midagi väita. Siis aga mees peatub, keerab paremale, vaatab elutu pilguga otse ette (arvatavasti oma maja poole), ohkab sügavalt ja jätkab teekonda, Libero mähkmekast tänavavalgustuse all välkumas.