Eksaminandi teine tulemine

Astun korrusele ja juba näen tõsiste nägudega tudengeid istumas ja ootamas oma järjekorda. Küsin esimeselt neiult kas ta on minemas sama õppejõu juurde kuhu minagi ning vastus on jaatav. Selge, peale teda on minu kord. Kell on juba tiksunud paar minutit üle minu kokkulepitud suulise eksami aja, aga eks see on alati suuliste eksamitega nii, et midagi nihkub. Ootan veel natuke ja kabinetist väljub üks neiu. Tundub, et tee on vaba, kuid heledajuukseline neid minu kõrval ei liiguta. Kuna kabinetis töötab koos mitu erinevat õppejõudu ei saa kindel olla, kelle juurest ta tuldi.

Ootame edasi.

Kell on juba pool tundi ja kopikaid möödas minu eksamiajast ja järsult ning otsusekindlalt astub heletukk ukse juurde ning pistab pea sisse. Saab seest positiivse vastuse, krabab oma asjad ja astub sisse. “Mis! Kas me niisama siin 15 minutit ootasime tühja preagu?”. Tore lugu küll.

Kell on mõned minutid üle kahe.

Olgu, elame üle, nüüd ma siis tean, et kui see neid välja tuleb saan sisse süstida ja kogu oma tarkuse välja laduda. Minutid tiksuvad kabinetist kostub vestlust ja teised tudengid ja õppejõud siiberdavad mööda koridori edasi tagasi, mis aga ei muutu olen mina, istun samas kohas ja vahin sama ust.

Vahepeal saan kõne, milles lepin kokku kokkusaamise kella viieks, selleks ajaks ikka olen siin joone alla tõmmanud.

Juba ongi möödas tunnike ja on tunne, et kohe avaneb uks ja vabaneb saal, et kuulata, mis mul öelda on. Nagu ikka kõige põnevamal hetkel tekib ka nüüd vajadus tualettruumi minna. Nobedal sammul sai see toiming tehtud ja tagasi kabineti ukse taha ootesse. Möödub veel aega ja heledajuukseline neiu on sees juba pea poolteist tundi jutte vestnud.

Pähe lööb mõte, et järsku ta astus välja sel hetkel kui ma keha kergendamas olin. Kahtlus uuristab mu hinge ja löön julgelt käe kabineti ukselingile ja kiikan sisse. Neiu on ikka veel sees ja juba küllaltki tülpinud näoga.

Olgu ootame edasi.

Kui kella neljast lahutas vaid 20 minutit tuli neiu lõpuks oma eksami sooritamiselt tagasi. Lõin numbrid kokku ja mõtlesin, et sellise tempoga ma küll mitte kuhugi kella viieks ei jõua.

Astusin kabinetti lõin lahti oma ustava süleka ja asusin julgelt ette kandma oma projekti ja kõikki selle detaile. Õppejõud küsis paar täpsustavat küsimust, kuid kõik oli korras ja liikusime edasi eksamiküsimuste kallale. Sain vastamisek kolm küsimust, millele kõigile oskasin natuke õpitu järgi ja natuke loogilise tuletamise teel vastata ning lõpptulemuseks kirja kaks viite. Kell oli veerand viis kui ma juba sammusin koolimajast välja.

Kuidas sa tead, et sinu ettekannet tõeliselt kuulati?

Kuidas sa tead, et sinu ettekannet tõeliselt kuulati? Sind pole ühelgi pildil.

Paljud veel ei teagi, kuid eelmisel kolmapäeval tegin ma operatsiooni “Kaks ettekannet, üks päev”. Ettekanneteks oli ühe minu aine nimega “Ettekannete koostamine ja pidamine” finaalettekanne ja siis minu debüütettekanne HTML5 jõulu meetup-l. Et väljakutse oleks veel suurem olid mõlemad ettekanded inglise keeles.

Esimene ettekanne läks oodatult hästi, õppejõud ei olnud soojade sõnadega kitsi ja nimetas mind naturaaliks. Kuigi kerge värin mind ka selle ettekande pidamise juures maha ei jätnud, suutsin siiski pakkuda vaatamiseks rahuliku, enesekindla paketi.

Teine etteaste oli õhtul Garage48Hub-s, kus korraldati järjekordne html5 meetup. Kui mulle, ettekande tegemist pakuti valisin erinevalt tavalisest negatiivsest hoiakust, seekord pigem neutraalse tooni. Mõtlesin nädalakese ja siis otsustasin programmeerijale klassikaliselt, et teen ära “How hard can it be?”.

html5.ee galerii

Kuna Powerpoint pole mulle kunagi meeldinud ja olen teda kasutanud ainult seetõttu, et temaga toimetamine on nobe ja kiirelt saab kokku vorpida rahuldava tulemuse, siis seekord võtsin kindla eesmärgi seda vältida. Korra juba varem, kui puutusin kokku Prezi teenusega, otsisin kas keegi on juba midagi sarnast korda saatnud ka HTML5-te kasutades. Selle lahenduse nimi on impress.js ja see on tõeliselt äge. Ainuke kurv asja juures on, et seda on keeruline kasutada inimestel kellel pole kokkupuudet programmeerimisega, sest see väga selgelt nõuab lähtekoodis möllamist. HTML5 meetupi jaoks oli tegemist, aga suurepärase lahendusega ja hea võimalusega sellega lähemat sinasõprust soovitada. Võin juba etteruttavalt öelda, et tulemus oli vägagi nauditav ja kena.

Ideid, mida võiks teistega jagada oli mul kogunenud juba mõnda aega ja see oli minu võimalus neid teistele häkkeritele esitleda. Kui ma hakkasin meenutama ettekandeid, mida ma olen kuulanud ja mis on mulle meeldinud ja hästi meelde jäänud, siis üks kindel osa, mis nendes sisaldus oli huumor. Selles noodis kavatsesin ka enda presentatsiooni ülesehitada. Minu arvates peab ettekanne olema nagu lugu, sellel on selge sissejuhatus, mis viib kuulajaskonna õigesse mõtteviisi ja siis järgneb loogilises järjekorras ettekande sisu ning jutulõnga kokkuvõte. Võib-olla on see minu eripära, aga liiga palju koodi ja infot, mis sunnib pikalt keskenduma, väsitab. Mingil hetkel kaob ka võime edasi jälgida. Siin tulebki appi huumor. Peale igat tehnilisemat ja kaasamõtlemist nõudvat osa peaks olema nii ettekandjal, kui ka publikul hetk aega lõdvestuda ja võibolla natukene ka oma suunurki ülespoole visata. See muudab õhkkonna oluliselt vabamaks ja publiku järgmiseks infoks vastuvõtlikumaks.

Ettkande enda juude. Nagu tegijatel ikka ei töödanud mul Ubuntu korralikult just GarageHUB-i projektoriga ning viskas täisekraan vaate ainult sülearvuti ekraanile. Ma pidin läbi viima kiirmanöövreid, et manuaalselt veebilehtiseja maksimaalselst suureks venitada. Kui see oli korras võisin häält puhtamaks köhida ja hoo üles võtta. Alustasin kerge elulise võrdlusega inimestest ja nende emotsioonidest oodates. Samal ajal jooksis slaidil loader, mis tegelikult mitte kui midagi ei laadinud, vaid justnimelt lasi publikul oodata ja mõelda, mis värk selle laadimisega on. Peale seda esimene slaid ja publikust tulnud naer andis tunnistust, et auditoorium on minuga ühel lainel. See hetk võttis kõik pinged maha ja edasi oli kõik nagu sujuv kelgusõit.

html5.ee galerii

Kuidas mul kokkuvõttes siis läks? Ma julgen arvata, et hästi. Publik naeris õigetel kohtadel ja manas esile tõsised näod, kui silme ees jooksis kood. Minule üllatuseks sain isegi keset juttu aplausi osaliseks, kui näitasin, et teatud manöövritega saame muuta koodi 61 korda kiiremaks. Ettekande lõpus olid omal kohal ka asjalikud küsimused, mis osutasid stsenaariumitele, mille peale ma otseselt mõelnud ei olnud. Igatahes oli see meeldiv kogemus ja tagasiside peale ettekannet oli positiivne, nii et paistab, et kunagi võib mul veel olla asja sinna auditooriumi ette.

Mis puutub pildile mitte jäämisesse, siis päris nii dramaatiline see olukord ei olnud, lihtsalt ürituse kõige suurema objektiiviga mees, kes kõige nobedamalt uploadi teostas, ei võtnud mind kaadrisse, teised leidsid aega küll jäädvustada.

Kes kohal ei käinud, siis ettekande slaidid saab üle vaadata aadressil http://indrekv.github.com

“Big Bang” veerand viis hommikul

Tõusin püsti ja sirutasin korralikult. Selg oli viimase 9 tunniga selgroolülid ilusti kokku surunud ja kange nagu pensionäril, kes peale liigset pingikulutamist end enam käima ei saa. 63 lehekülge, 6250 sõna, peaaegu 48000 tähemärki, 37 erinevat Rational Rose-i diagrammi ning kaks päeva korralikku insenerile kohast fokusseerimist ning lõpuks on alistatud Infosüsteemide strateegilise planeerimise projekt.

Projekt mida alustasin endale omase “Jalaga-üks-maha-ühe-raundiga-koju” strateegiaga. Strateegia, mis siis eeldab, et tõeliselt keskendudes ja välismaailmast välja lülitudes suudan projekti valmis vorpida või materjali rahuldaval määral omandada ühe päeva jooksul. Seekord see taktika mind siiski eduga ei tervitanud ja esimene pahvatus, kui kuum aur leili saanud keriselt, tervitas mind juba projekti tegemise esimeses tunnis. Nagu ikka tekkis kohe plokaadi tunne, sest töö, mis ees ootas tuli oli hirmuäratavalt mahukas ja väga detailne. Andsin siis ikkagi järelandmatuld hagu alla ja treisin nii, mis suutsin, kuid ühe päevaga ma oma eesmärki ei saavutanud.

Minnes järgmisel päeval õppejõu jutule olin küllaltki pessimistlik oma projekti suhtes ja ei oodanud suurt midagi, kuid õppejõu tagasiside üllatas mind ja kaotas rasked mõtted asendades need lennukatega. Õppejõu kommentaar oli midagi säärast, et kõik mis tehtud on, on väga hea ja siin on ju ainult vaja natuke veel nokitseda ja täpsustada ning ongi kogu kompott olemas. Selle edasilükke toel süstisingi eile sellesse projekti uue minekuga ja ainult olematu 9 tunnise ajugümnastika ja näpunobeduse tulemusena võisingi juba veerand viis  varahommikul preemiaks vaadata ühe oma lemmiksarja “Big Bang Theory” osatäitjate ja produtsentide meeleolukat pressikonveretsi Comic-Con-l.

Kõigile, kes veel peavad Rational Rose’i ja muude sarnaste UML tööriistadega sinasõprust tegema ainult jõudu ja jaksu ja pange ikka endale präänik preemiaks valmis, kui suure tööga olete hakkama saanud, sest te olete selle kindlasti ära teeninud.